Elina Pähklimägi meil külas

15. veebruaril käis Elina Pähklimägi, vabakutseline näitleja, meie kooli näiteringilastel külas ja vastas rõõmsalt nende küsimustele. Muidugi olid oodatud ka kõik teised huvilised. Lapsed olid ette valmistunud, ja väga huvitas neid „Kättemaksukontor“. Elina rääkis ka oma näitlejateest ja sellega kaasnevatest naljakatest juhtumistest.

Foto: Harlei Silversten Romanski

Mõningad küsimused, mis Elinalt küsiti:

Kuidas iseloomustate Häidi rolli „Kättemaksukontoris“?

Marioni vastand. Ta on vist minevikus haiget saanud ja sellepärast pole nii avatud. Ta ei löö millegi ees risti ette. Maksimalist. Millegi pärast ei leia endale normaalset meest.

Kuidas on lihtsam mängida, kas laval või kaamera ees?

Neid kahte ei saa võrrelda. Lavastuses läheb kõik enamasti konkreetses järjekorras, ja tead, kust alustad ja kuhu välja jõudma pead. Filmi tehes võetakse duubel, peale seda võibolla kohv, siis jälle duubel, aga järjekord võib olla täiesti ebaloogiline ja ise ei teagi, mis neist duublitest lõpuks kokku pannakse.

Milline on teie arvates hea näitleja?

Hea näitleja julgeb laval olla kole. Kõik teavad, et meigiga saab teha end ilusaks, aga teine asi on lasta end kohe mõnuga koledaks võõbata.

Kas teil on kunagi lavahirm olnud?

Jah, lavaka aegadel, aga enam pole ammu olnud.

Kuidas olete harjunud „Kättemaksukontori“ tõttu tekkinud tähelepanuga?

Ei olegi. Kõige hullem on see, et ei saa enam rahulikult poeski käia. No lastest ma saan aru, aga üks hetk mõistsin, et mingi mees jälitab mingi kaameraga. Keeruline on väljas peolgi käia.

Mida te teete, kui teist ajakirjanduses midagi halba kirjutatakse?

Selle peale ei saagi midagi teha. Kaeban telefonis sõbrannale ja elan edasi.

Te olete pikk ja ilus, kas olete kunagi mõelnud modellikarjääri peale?

Ei.

Kuidas laval õigel ajal nutma hakata?

Selleks tuleb end õigesse emotsionaalsesse seisundisse viia. Või siis kasutada sellist asja nagu glütseriin, mida pannakse silmanurkadesse ja mille aurud panevad pisarad voolama.

Kui kell sai kolm, jagas Elina autogramme, kallisid ja tehti pilte. Siis aga tõttas ta edasi prantsuse keele tundi. See oli mõnus pärastlõuna, kõik kuulasid huviga ja kohtumisega jäädi rahule.