Intervjuu uute Lilleküla õpetajatega

Meie kooliperega liitus see õppeaasta päris palju uusi õpetajaid. Seega otsustasime teha nendega intervjuusid.

Annika Vilu

Inglise keele õpetaja Annika Vilu

Mis koolis te enne töötasite?

Tallinna 37. Keskkoolis.

Mitu aastat olete te õpetajana töötanud?

Otseselt koolis põhikohaga töötamisega alustasin ma aastal 2006. Enne seda olin ma ühe veerandi asendusõpetaja Viimsi Keskkoolis, ja veel enne seda töötasin ma kuskil 2 nädalat Tallinna Rocca al Mare koolis.

Kas te olete saanud selle aja jooksul ka mingisuguseid preemiaid, tunnustusi või tänukirju?

Õpilaste poolt küll aga mitte juhtkonna poolt.

Miks te valisite just selle kooli?

Juhtus niimoodi, et mulle kirjutas õpetaja Meeri Sild ja ma tulin siia tööle.

Kas teil on rääkida mõni huvitav jutt seoses õpetamise või õpilastega?

Neid on väga palju, aga hetkel ei tule kohe meelde ükski. Näiteks, igakord 6 B klassist Jürgen räägib oma nädalavahetuse seiklustest.

Saksa keele õpetaja Kersti Seeba

Mis koolis te ennem töötasite?

Ma olen töötanud paljudes koolides. Põlva Ühisgümnaasiumis, olen töötanud veel Tallinna Pedagoogilises Seminaris siis veel Kristiine gümnaasiumis ja  Lilleküla gümnaasiumis.

Mitu aastat olete te õpetajana töötanud?

Ma ei ole lugenud aastaid, sest mulle ei meeldi aastaid lugeda.Aga kui ma nüüd mõtlen, siis peale ülikooli 1982 asusin ma tööle siinsamas Lilleküla koolis ja praegu on aasta 2011 ning maha võtta veel kaksikute sünd seega ikka päris pikka aega. Mulle ei meeldi aastaid lugeda.

Kas te olete selle ajajooksul saanud ka mingisuguseid preemiaid, tunnustust või tänukirju?

Loomulikult. Kes teeb, seda ka tunnustatakse, kui sa teed tööd hästi. Aga mina olen jälle imelik inimene selle kohapealt, kuna ma ei aja karikaid taga. Aga 2004 olin aasta õpetaja . Aga ma jällegist ei pea neid tiitleid tähtsaks.

Kas teil on rääkida mõni huvitav jutt või seik seoses õpetamisega?

Kindlasti on olnud naljakaid juhtumeid, aga ei tule kohe meelde niiviisi. Me just 11. klassis õpime linnaelu ja maaelu erinevusi ja ma tõin just näite ühest Eesti tütarlapsest, kes avastas, kui tore on Saksamaal elada.Ta võttis endale eesmärgiks, et ma leian nüüd ühe noormehe, kellega abielluda. Siis ta leidiski selle noormehe, aga kohe nad ei abiellunud, et kihlaperiood oli ka ja siis see noormees viis ta oma vanemate koju maale. See siis oli päris korralik talu, kus kasvatati sigu, visati sõnnikut, kaevati maad, rohiti, istutati juurvilju. Oli siis hästi korralik talu ja väga palju tööd. Neiu ehmatas kohe ära, sest ta ei sobinud sinna. Ta ei saanud oma kunstküüntega seal hakkama jne. Selline lugu siis, et see „kullakaevur“ katkestas kihluse ja loobus sellest mõttest abielluda sakslasega, sest see reaalsus, millega ta seal kohtus, ei vastanud sellele ettekujutlusele, mis tal elust Saksamaal oli. Põhjus, miks ma seda räägin, on see, et see oli naljakas seepärast, et oli huvitav vaadata selle neiu illusiooni purunemist. Neiu oli pärast seda kogemust palju targem ja küpsem. Veel üks lugu on ka, et kui ma olin just ülikoolist tulnud ja ma siia õpetama asusin, siis oli üks klass, kes oli humoorikas. Oli plakatite võistlus õpetajate päevaga seoses, mida peeti ka nõukogude ajal, kus siis joonistati oma klassi aineõpetajaid. Mina olin siis joonistatud kui Hitleri armee sõdrur ja siis ma sain aru, et saksa keele õpetajad peavad arvestama sellega, et saksa keelt seostatakse Hitleriga ja kuna keel on raske ja nõuab töö tegemist, hakatakse sind vaatama natukene nagu ahistaja rollis. Pealetükkiv ja nõudlik, aga kui sa seda ei ole siis kahjuks pole neid ka tulemusi. Ma võin rääkida ka õpilastest, et kes on saksa keelt õppinud, on oma elu mingil moel sidunud selle keelega. Nad on õppinud seda korralikult ja see on nagu eesmärk ning  see on vahend oma elu korraldamiseks . Päris mitmed on tänu oma saksa keele oskusele läinud Saksamaale õppima. Nad on enda jaoks teadvustanud, et seda keelt on olnud vaja. Kui rääkida õpetajate tunnustamisest, siis ma arvan, et õpilased tunnustavad õpetajaid.

Nafei Chang

Hiina keele ja kultuuri õpetaja Nafei Chang

Kus te töötasite varem?

Ma tulen Hiinast ja ma olen hiina keele õpetaja. Ma töötasin varem Hiina Kunsti keskuses.

Kui kaua olete te hiina keelt õptanud?

Ma olen õpetanud seda umbes 3 aastat.

Milline oli teie esmamulje meie koolist?

Mulle meeldis see väga. Eriti meeldivad inimesed, sest nad on väga armsad ja toredad.

Kas teil on rääkida mõni huvitav jutt seoses õpetamisega?

Alguses oli naljaks võib olla see kui ma kuulsin kuidas õpilased hääldasid hiina keelseid sõnu. Nad ütlevad sõnu hästi teistmoodi aga ma arvan, et me mõistame üksteist.

Matemaatika õpetaja Raivo Kelp

Mis koolis te ennem töötasite?

Raivo Kelp

Forseliuse gümnaasiumis Tartus.

Mitu aastat olete te õpetajana töötanud?

See on nüüd teine aasta.

Kas te olete saanud ka mingisuguseid preemiaid, tunnustusi või tänukirju selle aja jooksul?

Ei ole, sest see on alles nii lühike aeg.

Miks te just siia kooli õpetama tulite?

Aga nii juhtus. Siin oli vaba töökoht ja otsustasin siia tulla.

Kas teil on rääkida mingi huvitav jutt või seik õpetamisega seoses?

Mul ei tule nüüd otseselt meelde, aga kindlasti on olnud.

Eesti keele ja kirjanduse õpetaja Edward Kess

Edward Kess

Millises koolis olete enne töötanud?

37. Keskkoolis 11 aastat.

Mitu aastat olete üldse õpetajana töötanud?

12 aasta algas.

Kas olete sel ajal saanud ka mingeid preemiaid, tunnustusi või tänukirju?

Jah, ma olen Innovaatiline õpetaja 2008, olen saanud preemiaks Draamateatri preemia laste teatrisse viimise eest, ma olen valitud korduvalt 37. Keskkoolis aasta õpetajaks, niiet preemiaid on olnud küll. Ma olen saanud kaks korda järjest Innovaatilise teo preemia, nii eelmisel kui üle-eelmisel aastal.

Miks te just siia kooli õpetama tulite?

Oli aeg vahetada. 11 aastat ühes töökeskkonnas töötamine, et inimene areneks, siis ta peaks vahetama keskkonda nagu teiegi lähete ülikooli varsti. Uued arengud, uued väljakutsed.

Kas teil on mõnda huvitavat juttu, mis on õpetamisega seoses õpilastega koos?

Kui te vaatate klassis ringi, siis te näete naljakaid juhtumeid. Neid naljakaid juhtumeid on nii palju, et teine kord rääkides, siis kaob pool võlu ära. Need on sellised koomilised situatsioonid või  huumor. Samas on väga erilised hetked siis, kui on noored, kes on tunnis, naudivad huumorit, samal ajal õpivad, vaid ei rooma selili klassi põrandal ja ei röögi. Tahan öelda seda, et tegelikult on neid häid situatsioone mitmeid, aga nende ümberjutustamine sageli raske, sest peab olema olukorras kohe juures.